Sisu
- TL; DR (liiga pikk; ei lugenud)
- Sir Isaac Newtons Langeb õun
- Kes oli sir Isaac Newton?
- Newtoni kolm liikumisseadust
- Mis on Newtoni pärand?
Apokrüüfne lugu sir Isaac Newtoni pähe kukkunud õuna kohta on tõenäoliselt üks kuulsamaid lugusid põhiteadusliku protsessi avastamise kohta, ehkki puuduvad tõendid selle kohta, et teda tabas vilja kukkumine. Tõsi on aga see, et Newtoni liikumisseadusi kasutatakse tänapäeval veel laialdaselt, et selgitada, milliseid objekte ja kiirusi igapäevases elus kohanud olete.
TL; DR (liiga pikk; ei lugenud)
Newtoni õuna kukkumise lugu on peamiselt legend - dokumentide järgi nägi ta õuna kukkumist, kuid pole ühtki tõendit, et teda ükski tabas - kuid kuigi see võis tal anda idee gravitatsiooni välja mõelda, avastas lugupeetud teadlane alles liikumine pärast aastaid matemaatika, füüsika, optika ja astronoomia õppimist.
Sir Isaac Newtons Langeb õun
Võimalik, et kõige kuulsam legend teaduse ajaloos on langev õun.Jutt käib sellest, et noor Isaac Newton istus oma aias, kui pähe kukkus õun ja ta tuli ootamatult oma gravitatsiooniteooriaga välja. Jutt on aastate jooksul tugevalt liialdatud, kuid on tõendeid, et see juhtus. 2010. aastal avaldas Londoni kuninglik ühing digitaalselt originaalse käsikirja, mis kirjeldab, kuidas Newton nägi ema aias puu otsast õuna kukkumas ja hakkas oma gravitatsiooniteooriat välja töötama. Selle artikli on kirjutanud Newtoni kaasaegne William Stukeley ja see kirjeldab vestlust, mille Stukeley pidas õunapuu varjus Newtoniga, miks õun kukub alati maa keskpunkti poole. Puuduvad tõendid selle kohta, et õun maandus Newtoni peale igal juhul.
Kes oli sir Isaac Newton?
1643. aastal sündinud sir Isaac Newton oli kõigi aegade mõjukamaid teadlasi. Laiendades varasemate vilunud teadlaste, nagu Galileo ja Aristoteles, ideid, suutis ta teooriad praktikasse muuta ja tema ideed said moodsa füüsika aluseks.
Newton töötas oma liikumisseadused välja 1666. aastal, kui ta oli vaid 23-aastane. 1687. aastal tutvustas ta seadusi oma seminarilises teoses "Principia Mathematica Philosophiae Naturalis", milles ta selgitas, kuidas välised jõud mõjutavad objektide liikumist.
Oma kolme seaduse väljatöötamisel lihtsustas Newton objekte, vähendades need matemaatilisteks punktideks ilma suuruse ja pöördeta, et lasta tal ignoreerida selliseid tegureid nagu hõõrdumine, õhutakistus, temperatuur ja materjali omadused ning keskenduda tulemustele, mida saab täielikult näidata massi, pikkuse osas ja aeg.
Newtoni seadused viitavad objektide liikumisele inertses võrdlusraamis, mida võib kirjeldada kui süsteemi, milles objekt jääb puhkeolekusse või liigub püsiva lineaarse kiirusega, kui seda ei mõjuta välised jõud. Newton leidis, et liikumist sellises süsteemis saab väljendada kolme lihtsa seaduse abil.
Newtoni kolm liikumisseadust
1. "Puhkeasendis keha jääb puhkeolekusse ja liikuv keha jääb liikuma, kui sellele ei mõju väline jõud." Kui objekt on paigal, ei hakka see iseenesest liikuma. Kui objekt liigub, siis selle kiirus ja suund ei muutu, kui miski ei muuda seda. Seda nimetatakse sageli "inertsiseaduseks".
2. "Objektile mõjuv jõud on võrdne selle objekti massi ja kiirenduse korrutisega." Objektid liiguvad kaugemale ja kiiremini, kui neid tugevamalt suruda, ning raskemad objektid vajavad kergemate objektidega samal kaugusel liikumiseks rohkem jõudu.
3. "Iga toimingu korral on võrdne ja vastupidine reaktsioon." Kui objekt lükatakse ühes suunas, on vastassuunast alati võrdne takistus. Selle seaduse abil saab selgitada raketi toimimist: selle võimsad mootorid suruvad maapinnale (tegevus) ja maapinnast tulev takistus surub raketi võrdse jõuga ülespoole (reaktsioon).
Mis on Newtoni pärand?
Füüsika esimese haru aluseks on Newtoni liikumisseadused, mida on viimase 300 aasta jooksul kontrollitud arvukate katsetega. Seda nimetatakse nüüd klassikaliseks mehaanikaks, mis on massiivsete objektide liikumise uurimine, ning see on alus, millele rajatakse teised füüsikaharud. Klassikalisel mehaanikal on olulisi rakendusi ka teistes teaduse valdkondades, sealhulgas astronoomia, keemia, geoloogia ja tehnika.