Sisu
Terase segamisel mitmesuguste muude elementidega võib saada terase sulameid, mille mehaanilised omadused on paremad kui ainult terase puhul. SAE 4140 ja 4150 teras on standardsed legeerterased. Legeeritud teraste võrdlemisel kasutatud peamised kriteeriumid on keemiline koostis ja tõmbetugevus.
Määramine
Autotehnika inseneride selts ehk SAE ja Ameerika raua- ja teraseinstituut ehk AISI kasutavad terase keemilise koostise tähistamiseks neljakohalist süsteemi. Terasulamite puhul tähistavad kaks esimest numbrit peamised legeerelemendid ja kaks viimast numbrit näitavad süsiniku sisaldust protsentides protsentides. Järelikult on 4140 ja 4150 terasel tavalised legeerivad elemendid, kuid erinevas koguses süsinikku.
Sarnasused
Legeerteraseid, mille kahe esimese numbrina on “41”, nimetatakse tavaliselt kroom-molübdeeniteraseks, kuna need sisaldavad 0,80–1,10 protsenti kroomi ja 0,15–0,25% molübdeeni. Kroomi ja molübdeeni olemasolu muudab legeerterased tavalisest süsinikterasest tugevamaks ja raskemaks.
Erinevused
SAE 4140 ja 4150 süsinikusisaldus on keskmiselt vastavalt 0,40 protsenti ja 0,50 protsenti. SAE 4140 tõmbetugevus on 655 megapaskalit ja SAE 4150 tõmbetugevus 729,5 megapaskalit. Tootjad kasutavad SAE 4140 keskmise suurusega autoosade, näiteks teljevõllide, sõukruvide võllide ja roolivardade valmistamiseks. SAE 4150 kasutatakse peamiselt käikude ja muude osade jaoks, mis vajavad kõvadust, tugevust ja vastupidavust.