Sisu
ATP ehk adenosiintrifosfaat on vajalik kütus keha kõigile rakkudele ja toimib kolmel peamisel viisil. ATP on ülioluline ainete, sealhulgas naatriumi, kaltsiumi ja kaaliumi, rakumembraanide vahelise transpordi korral. Lisaks on ATP vajalik keemiliste ühendite, sealhulgas valgu ja kolesterooli sünteesiks. Viimaseks kasutatakse ATP-d energiaallikana mehaaniliseks tööks, näiteks lihaste kasutamiseks.
Glükolüüs
Glükolüüs on üks ATP tekitamise meetod ja see toimub peaaegu kõigis rakkudes. See protsess on glükoosi anaeroobne katabolism, mis muundab glükoosi molekuli kaheks püruvichappe molekuliks ja ATP kaheks molekuliks. Seejärel kasutavad need molekulid kehas mitmesugused süsteemid energiana. Eukarüootsetes organismides või membraaniga seotud tuumaga organismides toimub tsütosoolis glükolüüs.
Oksüdatiivne fosforüülimine
Oksüdatiivne fosforüleerimine tekitab ka ATP ja on organismides peamine ATP produtseerija - 30-st glükoosist moodustatud ATP molekulist 26 toodetakse oksüdatiivse fosforüülimise teel. Oksüdatiivse fosforüülimise korral tekib ATP, kui elektronid voolavad NADH või FADH nime all tuntud kemikaalidest (vastavalt nikotiinamiidadeniini dinukleotiid ja flaviini adeniini dinukleotiid) hapnikku.
Beetaoksüdatsioon
Beetaoksüdatsioon on protsess, mis muudab lipiidid energiaks. Osa sellest protsessist annab ATP, mida seejärel kasutatakse atsetüül-CoA saamiseks. Lisaks toimub beetaoksüdatsioon mitokondrites ja on tihedalt seotud ATP muundamisega AMP-ks. Beetaoksüdatsioon hõlmab ka rasvhapete tsüklit, mis sarnaneb sidrunhappe tsükliga.
Aeroobne hingamine
Aeroobne hingamine on ATP moodustamise viimane viis. Aeroobsel hingamisel kasutatakse ATP saamiseks ka glükoosi ja nagu nimigi ütleb, peab protsessi toimumiseks olema hapnik. Ilma hapnikuta muundub aeroobne hingamine anaeroobseks hingamiseks, mis annab võrreldes aeroobse hingamisega vaid 2 ATP-d. Anaeroobse hingamise tagajärjel koguneb loomadel laktaat või pärmis ja taimedes koguneb alkohol ja süsinikdioksiid.