Sisu
Luustik pole mitte ainult kunagi elanud elu jäänuk, vaid see võib olla ka püsiv sinine ja selle elu ajalugu. Kriminalistikas ja arheoloogias on luukere vanuse määramine sageli üks esimesi samme mitte ainult elu, vaid surma taastamiseks, et leida vastuseid. Kuid kuidas määrata luustiku vanus? Kuigi teadus ei saa luudest täpset vanust, saab ligikaudse vanuse kindlaks määrata. Raadiosüsiniku või Carbon-14 testimist kasutatakse fossiilide ja luustike testimiseks kogu maailmas laialdaselt, hoolimata vaidlustest selle täpsuse kohta. Kuid see meetod pole mõnikord kättesaadav ja sellistel juhtudel kasutatakse meetodit luude uurimiseks. Uurimise ajal on määratud kaks vanust, vanus surma hetkel ja üldine vanus.
Jälgige luustikku ja selle ümber olevaid jäänuseid. Esimene samm on otsustada, kas luud on inimese või looma; siis uurige kasvu ja lagunemist, et määrata ligikaudne vanus.
Mõõda luustik. Kui puuduvad luud muudavad kogu pikkuse mõõtmise võimatuks, kasutage inimkeha pikima luu - reieluu või reieluu. Kuna reieluu moodustab keredest umbes veerandi kogu keha pikkusest, saab seda kasutada ligikaudseks arvutamiseks.
Määrake vananemisprotsessis abiks oleva luustiku sugu. Meessoost naissoost eristamiseks võib kasutada nii kolju teatud punkte kui ka puusade laiust. Eelseiseva lapse sugu võib olla võimatu kindlaks teha.
Uurige luustiku kolju. Kolju suurus ei muutu mitte ainult vananedes, luude vahelised liigendid või fontanels muutuvad koos vanusega väiksemaks.
Kontrollige luustiku hambaid või hammaste puudumist. Kui luustikul on tarkusehambad, oli inimene vanem kui 18. eluaasta. Kui on oluline luukadu, näitab see kõrgemat vanust. Püsivad hambad lapse koljus näitavad, et inimene jõudis hilisesse lapsepõlve.
Otsige luude luustumist (paksenemist). Ossifikatsioon toimub kogu kehas ja kehas on selle jälgimiseks üle 800 punkti. Luud sulanduvad ka vananedes kokku. Röntgenikiirgus muudab kasvuplaadid ja nende sulandumiskiiruse selgelt nähtavaks.